Tead, see jutt Sinuga päev-kaks tagasi - ootustest tööle kuluva aja suhtes ja sellest, kuidas seda iga hinna eest minimeerida - avaldas oodatud loogilist tulemust.
Inimesed käituvad nii, kuidas neid mõõdetakse [projektijuhtimise loengust]. “Teonas” projektiga töötades mõistsin, et ei mõtle enam süsteemi parimate huvide nimel ega ka lõppkasutaja mugavusest, vaid üritan arendusaega paaniliselt minimeerida - et esialgne ajakulu hinnang jumala eest õigeks osutuks. Tulemus: tarkvara, mis paneb inimesi oma “tarkusega” päid vastu lauda taguma - vähemalt selliseid inimesi nagu minu ema.
Kas paaritunnine ajavõit on tõesti seda väärt? Olen seisukohal, et arendaja eesmärk on eelkõige lõppkasutaja probleemi lahendamine, tehes seda seejuures tema jaoks võimalikult mugavalt, kergelt ja kiiresti… ning jätkusuutlikult. Ma tahan julgeda enda loodud süsteemi kasutajatega kohvi juua ning kuulda, et nad on õnnelikud, mitte kuulata kõnekeskuse kõnesid sellest, kuidas… jah…
Kui teha, siis korralikult. Loota, et Database_Exception end ei ilmuta, on naiivne. Spagetikoodi toota niisamuti. Tõepoolest, ajakulu on esmakordsel arendusel minimaalne, asi “justkui töötab” ning kohustus kliendi ees on täidetud - kuid inimene, kes sellega hakkama sai (olles vähegi intelligentne ning hooliv oma töö kvaliteedi suhtes) on mustas masenduses ning piilub silmanurgast alternatiivseid variante, kus tööelu oleks rahuldustpakkuv ja nauditav.
Kokkuvõtlikult - jätkan aja kulutamist ka “ebaolulistele” arhitektuursetele- ja mugavusaspektidele, mida spetsiifiliselt palutud pole. Jah; läheb kauem ja kallimalt - kuid ka arendaja ja kliendi meelerahu on ressursid, mida targalt hinnata.
- Kiri kolleegile, 24. Juuli 2012