Minu lapsed tegelevad ülikoolis õppimisega

Published on . Takes about 3 minutes to read.

Täna avaldavad tudengid Vabaduse väljakul pahameelt praeguse olukorra vastu kõrghariduses. Peamine mureallikas: nõutavat koormust täita JA samaaegselt (täiskohaga) tööl käia ei ole kerge. Idee poolest peaks tudengi kuusissetulek olema miinimumpalga (290€) ligiduses - seda siis pere- ja teiste toetuse summana. Tudengipõlves võiks olla võimalik keskenduda ainult õppimisele.

Idee on üllas ning tõene. Olen kolmanda kursuse tudeng ning omalgi nahal kogenud õpitulemuste langemist ametikohustuste tõttu, kuigi töötan vaid poole koha- ja vaba graafikuga - ja olen seda olude sunnil teinud esimesest ülikooliaastast peale. Töömuredele kulub olulises koguses auru, auru, mida saaks kasutada sihtotstarbelisel kombel keskmist hinnet parandades või veelgi enam, kooli kõrvalt vabatahtlikult lisaks õppides. Hullumeelne idee, kuid kuulakem siiski.

On olemas võrratuid ülikoole maailmatasemel, kvaliteetsete õppekavadega… kuid on ka kursusi, kus isegi lektor oma ainet vihkab. Olgu kuidas on, õppimine ei tähenda ainult piitsa ja prääniku motiveeritusel pingutamist. Mõnikord õpitakse ka vabatahtlikult, huvist. Tudengina läksin kooli õppima, kuid seda võimalust kägistab pidevalt töökohustuse rihm (selle all pean silmas just loovat, lõbusat ja iseseisvat õppimisviisi).

Võin teile pakkuda tudengi sisepilku akadeemilisele maailmale: õpitakse täpselt nii palju, kui õppekava ette näeb, “et paberit kätte saada”. Ei, valetan: tegelikult jääb ka ainekavasse märgitud iseseisva töö tundide arv tegemata, kohustuslik kirjandus lugemata ja märksõna “lisalugemist” on saanud sünonüümiks sõnaga “ebaoluline”. Eksamile võetakse kaasa tark mees taskust. Lühidalt: see, mida riigiisad maailmale näitavad ja see, kuidas asjad tegelikult on…

Mida siis teha? Suurendada riigivõlga ja panna koerad õige puu alla haukuma? Olgem brutaalselt ausad - võimuorganid ei kavatsegi riigieelarvet EÜL ettepanekul kõikide õppivate tudengite pinnal hoidmiseks muuta. See poleks ka ökonoomiliselt mõistlik - nii riigi kui noore inimese enesealalhoiu taju- ja harjumuste arendamise nimel.

Tudengina õpime kahest allikast: nii akadeemilisest maailmast kui elukogemustest ning paratamatult on üheks viimasest professionaalne keskkond. Tööl ei ole võimalik luuda nurka visata ja ülesandest loobuda ning iga päev toob uusi väljakutseid. Arenesin esimese tööaastaga tohutu kiirusega ning olen praeguseks saanud konkureerivaks jõuks Eesti töömaastikul, nii hariduse kui kogemuste poolest. Seega on töökogemus ülikoolihariduse tähtis osa.

Punkt, millest kogu see rahulolematus, on töökogemuse ja kooli-aja suhtarv. Täiskasvanuna oodatakse meilt kaheksatunnist kohustust, see on 1/3 päevast. Keskmiselt võib sama palju kuluda ka loengute, praktikumide ning kodutööde alla (diplomitööd me praegu mängu ei too) ja siis tahaks vist natuke (8h) magada ka - päev on läinud.

Väidan, et tudengi tööaeg peaks olema paindlik ja õpingutega tasakaalustatud, kusjuures (rõhutatult), ütleme poole kohaga töötades, peaks olema võimalik ka meie kultuuritingimustes täisväärtusliku elu elada: iseseisev elamispind, toit, huvi- ja seltskonnategevus. Riik, kui turva- ja arenguorgan, peaks seda võimaldama. Makstakse ju selle “lõbu” eest kogu ülejäänud elu.

Ma töötan IT-sektoris ning mul on vedanud, tööjõu järele on nõudlus suur ning tihti õpetavad tööandjad isiku kohapeal väljagi. Tänagi sain otsepostina tööpakkumise - 10$/h -, mida samas kirjas nimetati veel väikseks summaks. Samas rääkis tudeng Tartust mulle oma kolme-eurosest tunnipalgast ning imenippidest, mida elus püsimiseks rakendada. Mida ma selle kõigega öelda tahan: haritus teeb meist inimese; selle arendamisse ja säilitamisse tasub panustada.

Töötamine ja tudengielu käivad käsikäes. Ühelt poolt tuleb praktiline töökogemus, teisalt teoreetilised teadmised. Eristada tuleb aga “surnuks töötamist” (tihti erialavälisel alal) olude sunnil ning töötamist kogemuse- ja õppimise nimel. Mis on prioriteetne? Ma olen rõõmus, et läksin ülikooli paar aastat tagasi, sest sain kenasti jalad alla ja ei pea kogema kohe-kohe jõustuvaid olmetingimusi. Seepärast luban oma lastele, kes te kunagi seda loete: esimesed ülikooliaastad on teil tervislik toit laual, kui mina sinna midagi parata saan.

  • Kirjutise autor ei ole (veel) isa, aga tõenäoliselt väljendaks ta ka siis sarnaseid mõtteid.
  • Tegelikult on olukord hästi natuke rõõmsam.
Lisalugemist