Järgnev tekst on väljamõeldis. Kõik reaalsusega kokkulangev on puhtalt juhuslik. Kindlasti ei ole teks seotud R. Kallasmaa artikliga „Tudengid hauguvad vale puu all“.
Scene: aasta 20 seitsme maa ja mere taga. Etland rahvas on kogunenud linnaväljakule jälgima ennekuulmatut kohtuprotsessi.
"Teie kõrgeauline majesteet," alustas kuninglik kubjas-õigusseadja oma kõnet platvormilt, ümbritsetuna kärakast rahvahulgast.
"Teie kõrgeauline majesteet, te näete enda ees meie ausa ja tööka linna päevavargaid ja niiöelda teadjamehi. Nemad seisavad täna siin, sest nad tabati leivavarguselt, lisaks on neil mitmeid teisigi süütegusid hingel. Kuulakem nüüd kõik, milliseid petlikke ja häbiväärseid tegusid nad teinud on!“ (Rahvamass (edaspidi mass): „Jaa!“ „Kuulakem, kuulakem!“)
„Needsamused kodanikud tulid meie auväärt kuninga söör Edwardi juurde ja palusid, et neile tehtaks teatavaid mööndusi ja leevendusi, sest neid oldaks nagu ebaõiglaselt koheldud. Ma kordan, needsamused päevavargast kodanikud, kes siinsamas minu selja taga seisavad, väitsid, et nad on vaesed ja abitud, et neid kiusatakse! (Mass: „Boo!“) Kuid kas nad on ikka nii vaesed?
Alles eelmisel tsüklil juhtusin mööda jalutama õpipoisside elamuhoonetest. See, mida ma seal nägin, oli üsna vihastav. Tegemist ei olnud mitte tavalistepuust osmikega, milles meie teiega elame, oh ei! Need majad olid uhked ja kõrged, kivist seintega (Mass: „Aah!“, „Uskumatu!“, „Ohsa issake!“), justnimelt, kivist seintega ning tallides seisid uhked tõutäkud, kes ka meie armastatud kuninga omadele alla jäävad! (Mass: „Jultumus!“)
Kuna juhtus olema hooaja viimane tööpäev, ei vaevunud paljud neist isegi töötamist teesklema, tundus, et kõrtsi seinad lähevad väljapoole lõhki ja sellist põrgulärmi ei kuule ka kurjade deemonite maailmas. (Mass: „Loodrid!“, „Päevavargad!“) Muidugimõista ei vaevunud keegi neist meie auväärt kuningale joodud märjukese eest makse maksma.
Nüüd räägime süüaluste silmakirjalikusest. Kujutage ette, nad väidavad end olevat nõndavõrd vaesed, et peavad almust koguma vasakult ja paremalt, küll kuningalt, küll linnajuhilt, ometi peidavad nad seljataga nõnda suurt varandust. (Mass: „Petised!“)
Õpipoisid ei jaksa osta hobustele kaeru. Kes tõstis kaera makse? Mitte meie! (Mass: „Just, mitte meie!“)
Kes vähendas õpipoiste soodustusi tööriistade ostmisel? Mitte meie! (Mass: „Teised!“)
Kes koorivad õpipoistelt riideid seljast? Mitte meie! (Mass: „Nad tuleks võimult kõrvaldada!“)
Jne.
Võime vaid järeldada, et tegemist on äärmiselt amoraalsete sulidega, kellel on varandust nõnda palju, et rahulikult luksuslikku elu elada, seejuures on ainsateks tingimusteks teesklemine, et tehakse tööd, ja oma tegeliku rikkuse varjamine. Ma küsin neilt: KAS TEIL HÄBI EI OLE? (Mass: „Häbi, häbi“, „Õiglus saab jalule seatud!“) Aga ega vist ei ole. Seega ütlen ma teile, KALLIS RAHVAS, õpipoiste ebaseaduslikud eelistused tuleb otsekohe tühistadaning neid hoopis tavaliste inimeste hüvede parandamiseks kasutada.“
Lausunud need sõnad ja saanud käratsevalt rahvahulga hõisetest julgust, tõmbas demagoog kangist ning saatis õpipoisid rippuma. Rahvamassi hõiskamise põhjustas kuulutus, et tol õhtul oli kõigile garanteeritud kannuke märjukest. Ning kui reaalsus veel pärale ei ole jõudnud, naudib šarlatan oma mõjuvõimu ja kuulsust seal platvormil veel tänani.
THE END