Kunagi ammu-ammu avastas inimene, et kivile kriipse kraapides saab mõtteid salvestada. Mõnituhat aastat hiljem istusid neiud laua taga ja tagusid mehaaniliste masinate nuppe, sealt veel mõni aastakümnend edasi - kohvikus libistab snoob oma sõrmi üle läikiva ekraani ja tähed ilmuvad sinna justkui maagiliselt.

Niikaua kui on eksisteerinud kirjakunst, on olnud erinevaid abivahendeid selle jäädvustamiseks. Olgu nendeks vahatahvel või papüürus, trükimasin või lihtlabane terminal, notepad või uusim kontoritarkvara oma miljoni vidinaga. Sama ülessannet saab lahendada erinevate vahenditega, lõpptulemus on oskaja kätes ikka sama. Tänapäeval on elektroonilise dokumendi koostamiseks aga vaieldamatult abimees number üks versioon X Microsofti tarkvarast „(MS) Writer“.

Operatsioonisüsteemide turust on 9/10 pirnist ikka veel Microsofti käes (1) ning see tagab soodsa pinnase firma teiste toodete müügiks samadele klientidele ning muidugi ei tööta ükski (mõne üksiku erandiga) selline toode ametlikult ühelgi teisel platvormil. „Tavalisse“ arvutipoodi minnes on seal valdavalt vaid MS tooted – uuel arvutil on Windows, tihti ka MS Office juba hinna sees ning teisel juhul tuleb kasutaja seda ise hiljem küsima või hangib selle „tasuta“ kohalikult IT mehelt. Oma arvutiostuplaaniks uurimistööd tehes – tahtsin nimelt teada, kas oleks võimalik osta arvuti ka ilma operatsioonisüsteemi ja kontoritarkvarapaketita – naerdi mind mõnes poes pea-aegu välja, sest hakkasin rääkima asjadest nagu vaba tarkvara, Linux ja OpenOffice.

Inimesed on laisad (2) ja pimedad. Arvuti on veel niivõrd uus nähtus, et vanem põlvkond, kelle õppimisvõime ja –tahe on juba madal, ei suuda selles valdkonnas orienteeruda. Eelistatakse asju, mis „lihtsalt töötavad“, tulevad arvutiga kaasa (ei nõua paigaldamispingutust) ja pakuvad võimalikult palju (ka autot ostes on ju oluline palju lisasid kaasa saada!). Võiks öelda, et Office suur kasutajabaas ongi suuresti tingitud kasutajate teadmatusest ja laiskusest.

Tänapäeva noor põlvkond on veidi erinev. Ollakse rohkem valmis mõtlema ja katsetama, tuntakse asja vastu huvi. IT sektor ei ole põhjuseta saanud (maailma) parimaks tööks 2010 (3). 2011 jaanuari esimesel poolel osalesin Vaba Tarkvara Klubi üritusel, mille teema oli „Vaba tarkvara ja Eesti poliitika“. Hiljuti on „mainstream“ meediasse jõudnud hulgaliselt uudiseid Linux-ist ja vabavarast: Venemaa valitsus hakkab seda kasutama (4), prantslased on seda juba pikemat aega teinud (5), erinevad vabavara alternatiivid (OpenOffice.org ja LibreOffice tasulise MS Office vastu!) on aina enam kasutust leidnud.

Ka Eesti on silma paistnud vabavara toetusega. Avalik sektor kasutab suhtluseks vabamaid dokumendiformaate, Haridusministeerium olevat teinud koolidele ettekirjutuse hoida arvutiklassides rohkem kui üht operatsioonisüsteemi (kuigi paljud koolid seda boikoteerivad). Tulevikule mõeldes tasuks harjutada noori varakult mõtlema ja töötama mitmel platvormil, st. saama hakkama nii MS Office kui teiste sarnaste toodete kasutamisega. Üks IT Kolledži õppejõude on öelnud, et tõelise professionaali jaoks ei ole vahet, millise platvormiga ta töötab, ta suudab neis kõigis minimaalse õppimisega toime tulla. Tihti on ühelt süsteemilt teisele üle minnes vastuväiteks oskamatus, kuna uus on „nii keeruline“. Tegelikuses on programmide (tekstiredaktoritest rääkides) tööpõhimõte sama, erineb vaid suhtlemisviis kasutajaga ja sedagi (OpenOffice.org puhul) väga vähe. Inimesed, kes väidavad, et OOo on ebaloogiline ja keeruline ei saanud tõenäoliselt hakkama ka MS Wordiga.

Milleks üldse nii suur kära ja vaidlus, miks ei võiks inimesed lihtsalt veidi maksta ja juba töötava lahendusega rahul olla? Siin on eelkõige kaks põhjust. Teema majanduslik pool on ilmselge, Microsoft on firma, st. ta peab teenima kasumit ning kaheks suurimaks kasumitoojaks ongi (MS) Office ja (MS) Windows litsentsid. Korduvalt on tehtud uuringuid kui palju maksaks üleminek Office-lt vabavaralahenduse peale, millist kokkuhoidu oleks võimalik teha ning kuigi tulemused on olnud selgelt vabavara kasuks (tegelikult pole sellise uuringu numbrid väga läbipaistvad, on palju peidetud kulusid stiilis „esimese aasta litsents tasuta, aga pärast…“) on muudatuse tegemisega viivitatud või see hoopis tegemata jäetud!

Teisalt on tegu põhimõttelise küsimusega. Krüptograafiast tuntud Kerckhoff’i printsiip ütleb, et krüptosüsteem peaks olema turvaline isegi siis, kui temast kõik, välja arvatud krüpteerimisvõti, on teada. Reeglina on kasumi saamiseks kirjutatud programmide lähtekood salastatud ning ainult firma ise teab, mis selle sees toimub. Seetõttu võib sinna põhimõtteliselt panna ka tarkvara, mida kasutaja endale ei soovi. Oma loengus „Privacy in the Cloud“ (6) märgib prof. Eben Moglen, et suletud süsteemidel on põhimõtteline võimalus kasutajate usaldust kuritarvitada, sest kasutajad (avalikus) ei tea, mida programm teeb.

Inimeste aktiivsus, vabadus ja teadlikus on mõneks demokraatia alustalaks. Kübermaailmast rääkides võiks iga arvutikasutaja – firmajuht või tädi Maaili – võtta endale veidi aega ja kaks vastastikust tarkvaramudelit minimaalselt selgeks teha. Loll pole see, kes küsida ei oska, vaid see, kes ei küsi. Rääkida ei tuleks teemal Windows vs. Linux; MS Office vs. OpenOffice.org vaid piiratud vs. vaba. Kui tegeleda ainult konkreetse probleemiga, ei jõua inimestele küsimuse tagamaad kohale ja tulevikus tuleb sama tööd uuesti teha. Eelmine aasta ostis Oracle Sun-i (7) ning 33 OpenOffice.org arendajat lahkusid ebakindla tuleviku tõttu ning hakkasid kõrvalliinil oma asja ajama – nii sai OpenOffice’st LibreOffice. Mis juhtub nüüd OpenOffice kasutajatega, kui mingil hetkel programmi arendus peatatakse?

Oluline pole brändide omavaheline võitlus – konkurents on hea! – vaid põhimõtted, mille eest juhtfiguurid ja inimesed seisavad. Kui midagi valida, siis teha seda teadlikult. Massiga kaasa minna, sest „kõik ju seda kasutavad“ on lihtsalt rumal.

MS Office vs OpenOffice.org

Hetkeseis ja tulevik

Allikad