Kõigi juttude-reklaamide järgi pidavat täna olema Rebastepidu. Ja nädalalõpp, mis peaks nagu automaatselt tuju heaks tegema. Kahjuks ei olnud nii, sain ainsa positiivse elamuse paar minutit enne südaööd.
Otsustasin, et Java mulle peavalu tekitama ei hakka, vähemalt mitte järgmised 2-3 kuud. Olen juba 2 praktikumi ette ära teinud, seejuures ilma mingisuguse välise abita, v.a. Google.
Istusin siis rõõmsalt peale tunde ITK arvutiklassis (see on väga äge, et tudengid saavad neid klasse kasutada. 21’’ monitori ja kiire arvutiga on ikka hea progreda)… ja siis avastasin, et arvuti kell oli vale ja ma magasin esimese rebaseürituse maha.
Pidevalt on alaõppimisest põhjustatud süümepiinad. Ma lihtsalt ei suuda end sundida füüsikale/matemaatikale otsa vaatama. Sest mul on raske sellest aru saada. Samas, nagu juba mainitud, on Java nii huvitav, et…
Õhtu algas elevusega, Esinduse poolt organiseeritud bussid (2) viisid meid Tugamanni veskisse. Kaunis kohake. Tutvusin bussis ühikas ülakorrusel oleva kaastudengiga. Saabudes reastati meid ära ja kästi kollektiivselt 1.5l viina ära juua. Rektori kingitus. Peale seda läks jamaks. Järgmised 4h möödusid kuskil nurgas seistes. Fred pakkus veidi rummi. Järgmisele peole pean kindlasti enda alkoholi kaasa võtma. Esiteks annaks see mingi tegevuse, teiseks ei suuda ma ilmselt kainena mingilgi mõistlikul tasandil võõrastega suhelda.
Midagi väga positiivset siiski juhtus: minuga samas aines (Advanced English) olev Carolys oli lahke, vestles minuga ja pakkus pärast küüti koju. Pääsesin 2.5h varem peolt ning nautisin vaikset autosõitu kodu (ühikas) poole rohkem kui kogu ‘pidu’ kokku. Loodan, et saame sõpradeks. Ma ei tea ITK-st veel kedagi sama… haaravat, lahedat, sõbralikku, tagasihoidlikku.
Olen meie lahedas Esinduses veidi (või natuke rohkem) pettunud. Ootasin rohkem planeeritud tegevust.