Posts Tagged ‘web 2.0’

Webapp idea: characterize.me

Inspired by http://threewords.me/, I thought it would be a good idea to push the thought a bit further.

The website should look Web 2.0-ish, with a clear and big GUI, AJAX and simple eye-candy. The website let's the user to setup a page where people with the link are presented with a list (grid) of checkboxes with different adjectives (some pre-defined, users can add more to the database). These visitors pick adjectives that, in their opinion, best describe the user whose page they are currently viewing.

The user can later see a summary of the results and optionally publish it.

Keywords: Integration with Facebook, Twitter, clean and simple, minimal page refreshes, minimal time setting up, modern web technologies, pretty GUI

thepledgeboard.com

So I saw a certain movie which had the following part in it: in order to get accepted into a college fraternity, the newbies had to complete 50 tasks. It was proudly called The Pledge Board.

After doing some some digging (not a lot) in The Net I was left disappointed: all that amazing technology (Web 2.0, Social Media (& social networking), Server-side scripting…) and no similar place on the web?


The Goal: Build a site that let's a taskmaster create a custom Pledge Board, add some participants and follow their progress (FB integration).


The idea – let's call it ThePledgeBoard.com - uses two major, existing services – why reinvent the wheel? Facebook serves as the social component while 43things.com does the heavy lifting. The purpose of the site is to unify them and do some customization to suit our needs. Let me start by explaining how the service works.

Users authenticate via Facebook Connect and are allowed to create a new taskboard or join an excisting one. By default, a new board should be populated with 10-20 most popular tasks (the site should keep track on them with a SQL database). Some fancy AJAX and jQuery effects are optional. The actual tasks are managed by 43Things API (which also uses FB Connect for identification). 

Once the taskboard is complete, the creator invites some people to complete it – as a team or single-handedly. Again, FB makes this easy. When the user has finished a task he can check it as complete and post proof (a photo) to 43things/FB. A story is posted on the user's wall. The interaction with the services should be managed by the site. 

So that's the basic principle. I haven't thought everything through, but that leaves all the more to Your imagination. 

Enhanced by Zemanta

Sotsiaalvõrgustikest ja privaatsusest

Sissejuhatuseks

Arvutivõrgustike levikul on palju positiivseid aspekte. Tänapäeval ei pea enam kalendrit paberil hoidma, seda saab dünaamiliselt veebis teha. Sama kehtib telefoninumbrite, kirjade ja mis kõige tähtsam, sotsiaalse elu kohta. Kõiki neid teenususeid on võimalik veebis tasuta tarbida, kuid tasuta saadakse kaasa veel üks teenus, mida keegi otseselt tellinud ei ole – nuhkimine.

Informatsioon on võim. Oleks naiivne loota, et iga internetikasutaja teab kõiki potensiaalseid privaatsus- ja turvalisusriske, ometi jääb tihti vajaka ka kõige põhilistest teadmistest, mis tihti ka sama lehe kasutajatoe sektsioonis kirjas on.

Viimastel aastatel on sotsiaalmeedia ja selle alaliigi, sotsiaalvõrgustike levik olnud plahvatuslik. Pea-aegu kõik aktiivsed internetikasutajad on sellega mingil määral seotud. Info laiema levikuga tõuseb aga päevakorda väga tõsine probleem: privaatsuse säilitamine. Üldistatult varitseb internetikasutajaid kolm eri ohtu: eraelu detailide levimine kolmandate isikute kätte, samade andmete sattumine firmade kasutusse ning info säilimine võrgus.

Kuidas kontrollida oma andmete levikut keskkonnas, mis on spetsiaalselt selle jaoks ehitatud? Füüsilise isiku legaalsest elust on teadlikuim valitsus, avalikust elust Google ning isiklikust elust Facebook. Eelmise millenniumi väljakutse oli tehnoloogia infrastruktuuri ülesehitamine, sellel järgmisel aastakümnel aga tuleb lahendada privaatsuse küsimus.

 

Lühidalt ajaloost

Sotsiaalmeedia pole tegelikult midagi uut. Põhjus, miks see mainstream kasutajateni varem ei jõudnud, oli kasutatava tehnoloogia liigne keerukus lõpptarbija vaatepunktist. Varasemad eksperimendid algasid 50-ndatel, mil tehnoloogiahuvilised kasutasid telefoniliine ja toonigeneraatoreid, kasutasid ära süsteemi ebatäiususi ning seadsid üles kõnepostimasinaid. 1979 tulid esimesed modemitest ja telefoniliinidest sõltuvad teadetetahvli stiilis teenused ja Usenet. 1980 esimene reaalajas toimuv sõnumivahetus. Üheksakümnendate esimesel poolel hakkas massidesse levima World Wide Web ning sellega kaasnesid uued ideed ja tehnoloogiad nagu foorumid, IRC, ICQ ja P2P (Napster).

Esimene tänapäevane sotsiaalvõrgustik oli Sixdegrees.com, mis võimaldas inimestel luua isiklikke profiile ja neid sõpradega jagada. Uue millenniumi alguses hakkasid seda tüüpi leheküljed kasutajaid massiliselt juurde saama. 2002 sai avalikusele tuntuks Friendster, 2003 MySpace ja 2004 Facebook, kus praegu on üle 500 miljoni aktiivse kasutaja ning mis on saadaval 70-s erinevas keeles, kaasa arvatud eesti keel.

Üheksakümnendate lõpuaastatel otsustas tohutu hulk firmasid, et neil on edukaks turunduseks vaja veebilehte, kusjuures vähestel oli silme ees kindel siht – mis eesmärki see saavutab? On veebileht virtuaalne reklaamiplakat, telefoniraamat või suhtlusvahend? Samasugune pooleldi sundkorras käitumine toimus ja on toimumas tänapäeval: edukaks suhtlemiseks ja sotsialiseerimiseks nii personaalelus kui ärilisel tasandil „peab“ olema MSN Live Messengeri ja Facebooki kasutajakonto.

 

Miks sotsiaalvõrgustikke vaja on?

Sotsiaalvõrgustike eesmärk on kergendada inimestevahelist suhtlemist ning aidata infol levida väljaspoole inimese tavalist tihedat sõpraderingi. Oletame näiteks, et Bob on Peetri sõber ja Peetri sõbral Hannal on töö, mida Bob oskaks teha. Bob ei tea Hanna tööst, kuid Peeter edastab talle vastava info. Selline infovahetus töötas ka enne lnterneti levikut, kuid võttis oluliselt kauem aega. Tollal oleks Hannal selleks ajaks, kui Bob tööst teada sai, palgatud juba keegi teine. Sotsiaalvõrgustikud aitavad infot kiiresti jagada.

Enne Interneti laialdast levikut oli teate avalikustamine maailmale raskendatud. Sõna levitamiseks tuli kasutada ajalehti, televisiooni või raadiot ning enamus selliseid meetodeid olid kulukad. Vaadates Facebooki ja Twitterit, võib öelda, et demokraatlik sõnavabadus on tagatud võrdselt kõigile, täiesti tasuta. Kui keegi teatab midagi märkimisväärset ja huvitavat, võib info teiste inimeste toel levida kiiresti ning jõuda paljude kõrvadeni. Vaadakem näiteks Iraani valimisi: ametlikult said välismaised uudistekanalid vähe infot, aga amatööride poolt tehtud blogipostitused ja pildid kajastasid sündmusi tihti täpsemalt ja unikaalses perspektiivis.

Muidugi on võimalik rakendada tsensuuri ning mõnel juhul isegi infot jaganud isikut karistada. Suurepäraseks näiteks on Google Hiina poliitika, kus mehed, kelle moto on „ära ole kuri“, nõustusid Hiinast tulevaid päringuid tsenseerima. Tor võrgustik üritab inimõiguslastele ja teistele soovijatele pakkuda anonüümsust Internetis, pakkudes turvalisust ja kaitstes kasutaja füüsilist asukohta ja identiteeti, mis julgustab ka karistust kartvaid isikuid oma mõtteid välja ütlema.

 

Usaldus ja sõbrad

Selliseid teenuseid, kus kasutaja ei saa oma andmeid mingilgi määral peita, leidub vähe. Siin tuleb aga rääkida ka sõprade usaldamisest oma andmetega. Oletame, et Bob usaldab Hannat ja määrab ta oma sõbraks. Bobi privaatsuse seaded lubavad Hannal vaadata pilti, kus Bob on purjus ja tegemas amoraalset tegu. Laiema maailma eest on pilt peidetud. Hanna tunneb, et Bob käitus valesti, prindib pildi välja ja näitab seda Bobi ülemusele. Tulemus – Bob vallandatakse. Niisiis – lisaks maailmale tuleb muretseda ka sõprade käitumise pärast. Privaatsuse kaitsmine on saanud kollektiivseks harjutuseks. On olemas ütlus „hinda inimest tema sõprade järgi“.

Olukord kisub veelgi keerulisemaks niinimetatud sõprade võistluse pärast. Keskmiselt on inimesel umbes 150 tuttavat, kellest paarikümment võib kutsuda sõpradeks. Vaadates aga sõprade arvu erinevates sotsiaalvõrgustikes (rate.ee, facebook), võib näha, et see küünib sadadeni. Paar aastat tagasi oli populaarne kirjade saatmine täiesti võõrastele inimestele, stiilis „Lisa mind [sõbraks], lisan sind.“. Sõprade arv oleks nagu mingi populaarsusindikaator. Mida rohkem sõpru, seda populaarsem inimene. Oletades nüüd, et Bobi pilt on nähtav kõigile ta sõprade sõpradele võiks öelda, et seda näevad paartuhat inimest, millest võib omakorda järeldada, et pilt on samahästi kui avalik. Kust tõmmata piir?

 

„Tavaline“ kasutaja

Nõndanimetatud tavalised kasutajad moodustavad suure osa iga firma klientidest. On kujunenud ettekujutus, millised on kasutaja ootused, mis töötab ja mis mitte. Sotsiaalvõrgustikest rääkides moodustavad selle rühma enamjaolt noored. Tavakasutajat tundes ja tema käitumist uurides tehakse palju toodet puudutavaid otsuseid. Nii võiks näiteks teha muudatuse, mis teeks kõikide kasutajate lisatud pildid vaikimisi avalikuks, põhjendades seda sellega, et enamus kasutajatest teeb seda juba nagunii. Tavalise kasutaja stereotüübi põhjal saab paika panna kõik vaikeseaded.

Reputatsioon

Sotsiaalvõrgustikke kasutades usaldame teenusepakkujale paratamatult tohutus koguses tundlikku informatsiooni. Teadlikel on seda kergem teha siis, kui info saaja on hea reputatsiooniga ning kui on selgelt teada, kellel on sellele juurdepääs ning kuidas infot talletatakse, ehk siis – tähtis on info omaniku kontrolli säilitamine info üle. Näiteks annab klient oma krediitkaardi numbri üsna rahulikult tuntud firmale nagu Amazon, tundmatut ja uut väikepoodi usaldatakse aga palju vähem.

Hetkel ei ole ole võimalik postitusi massiliselt kustutada Facebook ega Twitter keskkonnas. Samuti ei saa andmeid „kaasa võtta“ ja lahkuda. Ometi usaldatakse mõlemale teenusele aina uusi andmeid, sest mõlema firma reputatsioon on nõndavõrd kõrge ning mis veelgi tähtsam: „kõik ju kasutavad seda“.

 

Digitaalne mina

Kõik virtuaalsed tegevused jätavad kuhugi mingisuguse jälje, olgu selleks siis serveri logifailis olev IP-aadress või nädala säiliv küpsis. Internetist leitavad avalikud infokillud saab kombineerida ning selle alusel koostada reaalsest isikust tema digitaalse minapildi. Ulmeseriaalis „Caprica“ kasutas lapsgeenius Zoe Graystone Internetis leiduvaid andmeid iseenda kohta – vaadatud filmid, meditsiinilised andmed, jututoade logifailid jms., et luua programm, mis suudaks neist andmeist kokku panna elutruu digitaalse ja aruka tehisintellekti ehk digitaalse avatari, mis käituks samamoodi kui reaalsest inimesest „vanem“. Seega anname me iga väikese infokilluga ära osakese iseendast.

Ebausalda võime, promo detsentralisatsiooni (S. Levy)

Siiani on toiminud süsteem, kus andmeid talletatakse firma kontrolli all olevates serverites ning tuuakse sealt nõudluse tekkides tarbijateni. Uudseks lähenemiseks on detsentralisatsioon Facebook-laadsetes teenustes. Viimastel aastatel on avalikuse teadlikus privaatsusest veidi tõusnud. 2010 suvel hakkasid 4 üliõpilast ehitama sotsiaalvõrgustikku Diaspora, mis annaks kasutajatele tagasi kontolli nende info üle. Diaspora eristub teistest peamiselt kahe aspektiga: kasutajad talletavad oma andmeid ise (detsentraliseeritus) ja teenuse kood on kõigile kättesaadav (avalik lähtekood). Igal kasutajal on personaalne „seeme“, mis võib paikneda suvalises serveris ning on täielikult omaniku kontrolli all. Projekt sai ootamatult suurt toetust ning on tänaseks valmis saanud esimese prototüübi. Detsentraliseeritud, personaalselt hallatav sotsiaalvõrgustik omab kindlasti palju potensiaali ning võib osutuda vägagi praktiliseks ning edukaks.

Kerge siseneda, raske lahkuda

Registreerimisvormid on petlikult lihtsad. Tuleb täita paar välja ning teha linnuke ühte üliolulisse, kuid raskesti arusaadavasse kastikesse – End User Licence Agreement. Keskkonnast lahkumine aga on palju keerulisem. Esiteks on süsteemi ehitamisel kasutatud võtteid, mis lahkumissoovi tekkimise võimalikult raskeks teevad. Kes tahaks lahkuda Facebookist, kui suurem osa tutvuskonnast kasutab seda ürituste planeerimiseks ja info jagamiseks? Hetkel kasutab Facebook-i aktiivselt rohkem kui 500 000 000 inimest. Kui oletada, et maailmas on umbes 6 881 946 521 inimest, võib öelda, et iga kolmeteistkümnes inimene külastab saiti vähemalt kord nädalas. See number oleks palju suurem, kui arvutite evulutsioon oleks toimunud paarkümmend aastat tagasi ehk hõlmaks ka tänaseid vanureid.

Teiseks ollakse lahkumisprotseduuri tutvustamisel tihti ähmane. Mõnikord pakutakse andmete kustutamise asemel konto passiivseks muutmise võimalust. Tähelepanematu kasutaja võib arvata, et konto sai kustutatud; tegelikult säilivad andmed serverites edasi.

Teenusepakkujale on tähtis kasutajate kontrollimine. Lõppkasutaja lepingus on tihti sees punktid, mis väidavad, et tegelikult omab kasutaja andmeid firma, ja et isegi ostetud teenus või kaup on tegelikult hoopis välja renditud ning firma võib selle legaalselt ühel hetkel tagasi võtta. Kahjuks peab kasutaja selle teadmise saamiseks läbi lugema ametlikus keeles kirjutatud lepingu ja sellest aru saama. Creative Commons veebilehel tuuakse välja litsentsi põhilised punktid nagu vabadus muuta ning levitada. Ka teistest litsentsidest võiks olemas olla lihtsustatud versioon, mis tarbijale tähtsamad tingimused esitleks.

 

Tulevikuprognoose

Sotsiaalvõrgustikud on praegu veel lapsekingades. Üheks võimalikuks tulevikusuunaks on asukohapõhine sotsialiseerimine (FourSquare) ning reaalajasündmuste kajastamine (Twitter). Telefonid muutuvad aina targemaks ja odavamaks; juba praegu on tegemist rohkem ülimalt kompakse personaalarvuti kui telefoniga. 2010 esimesel poolel kasvas mobiilsete seadmete ribalaiuse tarbimismaht 68%. Positsioneerimine on levinud massidesse. Microsoftki tutvustab oma uut toodet – Windows Phone 7 – reklaamiga, mis näitab inimesi ekstreemsetes olukordades mobiiliga suhtlemas.

Kokkuvõtteks

Tänases maailmas teeb iga mõistlik tööandja enne lepingu sõlmimist kandidaadi nimega Google otsingu. Kui esimeseks tulemuseks on Facebook profiil, mille avatariks on valitud joomapilt, on vähetõenäoline, et isik töö saab. On hämmastav, kui suures koguses tundliku informatsiooni inimesed vabatahtlikult küberavarustesse ära annavad. Kõik netizen'id (interneti kodanikud) ei pea olema süsteemiturbe eksperdid, kuid võiksid omada põhilisi teadmisi ohutusest ja privaatsusest Internetis.

Reklaamitakse kui lihtne ja kasulik on pidev võrgu kasutamine, kuid asja teist poolt tutvustatakse vähem. Naljatades on pakutud, et ehk peaks Internetile sarnaselt autojuhtimisega kohustusliku sisenemiseksami kehtestama; paraku pole see enam võimalik.

Lõpetuseks: infot ära andes tuleks seda by default pidada avalikuks, sest infol on kombeks levida ja säilida. Eriti ettevaatlik tuleb olla sotsiaalvõrgustikes ning teistes (pool)avalikes kohtades. Ükski parool pole piisavalt tugev, kui halbade kavatsustega süsteemiadministraator serveris oleva info avalikuks teeb. Inimene õpib vigadest. Jääb üle vaid loota, et esimene suur viga on piisav.

 

Allikad

PCWorld (01.11.2010) http://www.pcworld.com/article/208169/congress_to_facebook_over_privacy_row_we_want_answers.html

Fox News (01.11.2010) http://www.foxnews.com/scitech/2010/10/19/congress-sends-message-facebook-privacy/?test=latestnews

A brief History of Social Media (02.11.2010) http://socialmediarockstar.com/history-of-social-media

"Freedom in the Cloud“ – Eben Moglen http://www.isoc-ny.org/?p=1338

Finance 24 (31.10.2010) http://www.france24.com/en/20100728-debate-Facebook-privacy

BBC News (01.11.2010) http://news.bbc.co.uk/2/hi/7920434.stm

 

Sotsiaalmeediast ja privaatsusest.pptx

Enhanced by Zemanta
%d bloggers like this: