Opinions: Be a Developer… Part III
Ando Roots
Just a picking note to begin with: WordPress is more of a CMS than a pure framework…but never mind that. I wholeheartedly agree with you on the point of Kohana. It’s the fastest and most comfortable to work with PHP framework I’ve used, to date.
Indeed – before writing your first class or function, a developer should know the system he’s building. That’s a fact I’ve come to realize since I started working as a programmer. I used to begin with an idea and then just see where it goes, often tearing down an hours worth of progress. College and the real world taught me to do some initial planning (hey, at least I’m trying), but it’s still difficult to foresee the possible problems in the future. I guess it comes with experience.
Much of the initial planning is usually done by the project manager: collecting client requirements, making technical decisions (if qualified) etc. Still, modelling the database, the system and dreaming up the architecture is the job of a developer or an architect.
I still strongly object to the idea of labelling writing code as a mechanical process. The job of a System Architect is undeniably creative, but so is writing code or even mere functions with fixed signatures. There are many similarities with Mathematics, but even in Math one has to have certain creativity to see the possible paths to the solution.
When speaking of a typical end user (that’s another topic entirely), it’s true that he or she doesn’t really care about how the functions are written nor whether the product is analog or digital… as long as it fills it’s intended role. However, it’s wrong to say that the customer doesn’t benefit from a well-written codebase. Notice, I’m using the phrase well-written instead of beautiful. A painting is beautiful, the code can look like that with proper spacing and indention (and it should), but the characters and comments are what count. A documented, structurally solid and thought trough codebase makes later development and/or maintenance cost effective and ultimately, saves the customer money. If the company has a contract that says they’ll fix any and all bugs for free and the codebase is unmaintainable or undocumented, the cost of maintenance skyrockets.
I’m ashamed to admit it, but by your definition, I’m a programmer. I get an assignment and start to work on it, keeping in mind in-code documentation, a solid design and TDD. Sometimes I screw up (again, the inexperience) and have to start a particular piece of functionality using a different approach (and that’s only natural). I do think about usability, but the priority is to get the system up and running…and when that happens, the next project flies in. Not to mention the lack of feedback so I’d know how to improve the system from the user’s point of view.
You’re right in that I haven’t done any Agile development before. Nevertheless, I’d like to visit conventions like Tampere goes Agile and find out exactly what’s true. I for one don’t believe that Agile consumes huge loads of money for bureaucracy. The biggest investment on the client’s part is to iron out the specifics of the application with the help of the team and that’s only for their own benefit because if they don’t know what it is they want, they usually don’t get it. With that point, I’d like to copy the Agile Manifest from http://agilemanifesto.org/.
- Individuals and interactions over processes and tools
- Working software over comprehensive documentation
- Customer collaboration over contract negotiation
- Responding to change over following a plan
We (you and I) build different systems. I work on a small company and know the possible expansion opportunities for my applications are virtually nonexistent since they are for internal, specific usage, not for a public service like Twitter. Therefore, frameworks always win in my case (I don’t want to reinvent strlen only to see if I could squeeze an extra millisecond out of it). If my system indeed needed to respond to thousands of queries per second, I’d ditch everything I could… but at the moment, it’s not a problem: the client’s company hires 100 new people, we increase the memory of the VPS by another GB. Different tools for different situations.
I believe most of us collect code snippets, samples and libraries like photographers: always ready with a camera. They’re extremely useful… but they don’t make the man. If your external HDD is stolen, you have to continue as normal. It’s the knowledge, experience and the ability to reason and envision what makes a worthy developer.
That’s how easy it is to create Twitter with Kohana 3
As Steve Krug would call it, some "happy talk"
Kohana has become my PHP framework of choice ever since I was forced to start using it about 9 months ago. Derived from CodeIgniter (interestingly enough I can't confirm that since, once again, Kohana's Wikipedia page has been deleted), Kohana has made several advancements and is now a fully capable framework I've come to love.
This article shows one of the reasons for that, namely how quick, easy and (arguably) elegant it is to create a web app from scratch using Kohana. The app we'll build is an extremely basic one, but coding it from scratch, without a framework… I don't even want to imagine.
The post is in the form of a tutorial and I'll write as if giving instructions to You.
Project Summary
- Image via CrunchBase
We'll be building a very basic Twitter-type microblog application. The main functionalities of the site include:
- Login
- Making a micro-post (ie tweeting)
- Viewing a list of past micro-posts
- Deleting a post
- Logging out
We'll use Twitter's own Bootstrap toolkit (hey, what the heck, we're stealing their bread anyhow, why not in guns blazing?) that does all the heavy lifting on the CSS / design part. We won't be using any Javascript since that would be a post on it's own.
Setting it all up
[To be written, as soon as I have the time]
Coding
[To be written, as soon as I have the time]
Conclusion
Now that you've spent some hours (it took me 3 hours to write the fully-working code you see @ github) building the app, all you need to do is hire some marketing people and travel back in time 8-or-so years – the riches await.
View Project Source @ GitHub
Related articles
- Kohana 3.2 Validation Estonian translation (sqroot.eu)
- Twitter Releases Bootstrap, A Set Of Tools To Build Web Apps Using CSS (techcrunch.com)
- Twitter launches Bootstrap, a new platform to build CSS-based apps (digitaltrends.com)
On Facebook and privacy
Everyone is in Facebook. If you're not in Facebook, you're nobody.
That's the reason many users of the popular social network site, Facebook, are still sticking to it. It's not that it offers something that we cannot live without or couldn't find an alternative to – we're there because everyone we know – and often, don't know – are using the site.
Facebook has lost it's original purpose – connecting friends. People as in individuals, to other people and more importantly, a network of friends. What started out with Mary knowing Tim has become The Internet knowing Mary. Friend lists have grown, with the average number of friends being 130 (1). Companies apply increasing pressure and invade into what was supposed to be a network of persons, but has become a target group for products , services and campaigns instead.
How many people do we really interact with on a weekly basis? And how many of them are truly what could be described as "a person attached to another by feelings of affection or personal regard" (2)? Nowadays, it's not uncommon for me to see people accepting friend requests of others they barely know, seemingly only to increase the counter. Do they realize they give the person access (and the ability to cause harm) to their personal life?
The answer must obviously be no, for how else could we see such a high disregard and low awareness on different security and privacy issues? The bad guys love Facebook too. It's an ideal incubator for all sorts of profitable things. Just take a look at some of the articles published in my favorite IT security blog NakedSecurity – scams spread like a wildfire and what's worse – even the obviously fishy ones get customers.
To be fair, the same can be said about the virtual world outside Facebook… but I, as a user, don't feel any more secure in there than in the wild… Look at it this way: Windows (XP) is the most widespread operating system on the planet. What's the most popular target for malware, adware, spyware, viruses…? The matter is not improved by the companies jumpy privacy policies, it's default settings and amount of scams able to reach the network through compromised accounts and applications.
In the light of all that whining, am I trying to say that people should ditch Facebook? No. The service is like a car, in a way: use it right and you can open new opportunities, drive drunk and it doesn't end well…. but unlike driving, neither Facebook nor the Internet require a certification process.
If you're like me – just a tiny bit paranoid and protective about privacy – you might have heard of a project called Diaspora. Essentially, it's a replacement for Facebook, designed to give you and only you control over your data…but that's a poor way to put it. Prof. Eben Moglen can explain the reasons behind it a lot better.
To cut the length of the rambling, here are some of the points I'm not happy about:
- The amount of noise far outweighs any useful information I signed up to get…even though my friends list, likes and authorized applications count is relatively small
- No verification process for applications – do I really want them to access my personal data?
- Uncertainty about privacy settings – the default ones are too open, they're confusing and change often. Only post stuff you'd be willing to see in a local newspaper?
- Invasiveness – recommendations to give out my phone number and connect to my accounts on Twitter / Gmail etc
- HTTPS off by default
- Inability to bulk-delete my data…without deleting my account
The concept of a social network is a fabulous one on itself…but Facebook's policies about it leave reason for dissatisfaction.
With all my heart, I hope you continue to exercise your role as a Facebook citizen, but please do so responsively. Realize that the information you give out will stay there and you are not in control of it any more.
References:
- https://www.facebook.com/press/info.php?statistics (23. 05. 2011)
- http://dictionary.reference.com/browse/friend
Disclaimer: This is an article of personal opinion. The aim of the article is not dishonoring the reputation of Facebook.
Related articles
- The average 22-year old in the UK has a thousand Facebook friends (thenextweb.com)
- 8 ways to protect your Facebook privacy (usatoday.com)
- Facebook Scams You Need To Know About: The 9 Most Common Hacks And Attacks (huffingtonpost.com)
- Protecting Your Kids on Facebook (maketecheasier.com)
- Facebook Roundup: IPO, Privacy, Like Button, Eventbrite, Acquisitions, Winklevoss Bros, Baseball and More (insidefacebook.com)
Webapp idea: #nowplaying radio
An oppurtunity to learn Ruby on Rails. Use a Twitter library to fetch tweets with the hashtag #nowplaying.
Present the user with an interface with exactly one button: Play
Parse Twitters results and fetch songs from youtube (embedded player, ajax/iframe)
User clicks play, the #nowplaying radio begins.
Ideas for later: add features such as result narrowing, sharing etc.
Update:
I actually coded this during the day and got some insight into Rails. The coding part was actually quite easy, taking into account that I'd never met Ruby before, but the real obstacle was deployment.
Heroku is awesome, really, but the beginner – I – failed miserably with dependencies (twitter and youtube gems). Long story short, 2 hours of messing with git, Gemfile and bundle and I gave up. The app works, but only in localhost. Maybe I'll get help later.
Sotsiaalvõrgustikest ja privaatsusest
Sissejuhatuseks
Arvutivõrgustike levikul on palju positiivseid aspekte. Tänapäeval ei pea enam kalendrit paberil hoidma, seda saab dünaamiliselt veebis teha. Sama kehtib telefoninumbrite, kirjade ja mis kõige tähtsam, sotsiaalse elu kohta. Kõiki neid teenususeid on võimalik veebis tasuta tarbida, kuid tasuta saadakse kaasa veel üks teenus, mida keegi otseselt tellinud ei ole – nuhkimine.
Informatsioon on võim. Oleks naiivne loota, et iga internetikasutaja teab kõiki potensiaalseid privaatsus- ja turvalisusriske, ometi jääb tihti vajaka ka kõige põhilistest teadmistest, mis tihti ka sama lehe kasutajatoe sektsioonis kirjas on.
Viimastel aastatel on sotsiaalmeedia ja selle alaliigi, sotsiaalvõrgustike levik olnud plahvatuslik. Pea-aegu kõik aktiivsed internetikasutajad on sellega mingil määral seotud. Info laiema levikuga tõuseb aga päevakorda väga tõsine probleem: privaatsuse säilitamine. Üldistatult varitseb internetikasutajaid kolm eri ohtu: eraelu detailide levimine kolmandate isikute kätte, samade andmete sattumine firmade kasutusse ning info säilimine võrgus.
Kuidas kontrollida oma andmete levikut keskkonnas, mis on spetsiaalselt selle jaoks ehitatud? Füüsilise isiku legaalsest elust on teadlikuim valitsus, avalikust elust Google ning isiklikust elust Facebook. Eelmise millenniumi väljakutse oli tehnoloogia infrastruktuuri ülesehitamine, sellel järgmisel aastakümnel aga tuleb lahendada privaatsuse küsimus.
Lühidalt ajaloost
Sotsiaalmeedia pole tegelikult midagi uut. Põhjus, miks see mainstream kasutajateni varem ei jõudnud, oli kasutatava tehnoloogia liigne keerukus lõpptarbija vaatepunktist. Varasemad eksperimendid algasid 50-ndatel, mil tehnoloogiahuvilised kasutasid telefoniliine ja toonigeneraatoreid, kasutasid ära süsteemi ebatäiususi ning seadsid üles kõnepostimasinaid. 1979 tulid esimesed modemitest ja telefoniliinidest sõltuvad teadetetahvli stiilis teenused ja Usenet. 1980 esimene reaalajas toimuv sõnumivahetus. Üheksakümnendate esimesel poolel hakkas massidesse levima World Wide Web ning sellega kaasnesid uued ideed ja tehnoloogiad nagu foorumid, IRC, ICQ ja P2P (Napster).
Esimene tänapäevane sotsiaalvõrgustik oli Sixdegrees.com, mis võimaldas inimestel luua isiklikke profiile ja neid sõpradega jagada. Uue millenniumi alguses hakkasid seda tüüpi leheküljed kasutajaid massiliselt juurde saama. 2002 sai avalikusele tuntuks Friendster, 2003 MySpace ja 2004 Facebook, kus praegu on üle 500 miljoni aktiivse kasutaja ning mis on saadaval 70-s erinevas keeles, kaasa arvatud eesti keel.
Üheksakümnendate lõpuaastatel otsustas tohutu hulk firmasid, et neil on edukaks turunduseks vaja veebilehte, kusjuures vähestel oli silme ees kindel siht – mis eesmärki see saavutab? On veebileht virtuaalne reklaamiplakat, telefoniraamat või suhtlusvahend? Samasugune pooleldi sundkorras käitumine toimus ja on toimumas tänapäeval: edukaks suhtlemiseks ja sotsialiseerimiseks nii personaalelus kui ärilisel tasandil „peab“ olema MSN Live Messengeri ja Facebooki kasutajakonto.
Miks sotsiaalvõrgustikke vaja on?
Sotsiaalvõrgustike eesmärk on kergendada inimestevahelist suhtlemist ning aidata infol levida väljaspoole inimese tavalist tihedat sõpraderingi. Oletame näiteks, et Bob on Peetri sõber ja Peetri sõbral Hannal on töö, mida Bob oskaks teha. Bob ei tea Hanna tööst, kuid Peeter edastab talle vastava info. Selline infovahetus töötas ka enne lnterneti levikut, kuid võttis oluliselt kauem aega. Tollal oleks Hannal selleks ajaks, kui Bob tööst teada sai, palgatud juba keegi teine. Sotsiaalvõrgustikud aitavad infot kiiresti jagada.
Enne Interneti laialdast levikut oli teate avalikustamine maailmale raskendatud. Sõna levitamiseks tuli kasutada ajalehti, televisiooni või raadiot ning enamus selliseid meetodeid olid kulukad. Vaadates Facebooki ja Twitterit, võib öelda, et demokraatlik sõnavabadus on tagatud võrdselt kõigile, täiesti tasuta. Kui keegi teatab midagi märkimisväärset ja huvitavat, võib info teiste inimeste toel levida kiiresti ning jõuda paljude kõrvadeni. Vaadakem näiteks Iraani valimisi: ametlikult said välismaised uudistekanalid vähe infot, aga amatööride poolt tehtud blogipostitused ja pildid kajastasid sündmusi tihti täpsemalt ja unikaalses perspektiivis.
Muidugi on võimalik rakendada tsensuuri ning mõnel juhul isegi infot jaganud isikut karistada. Suurepäraseks näiteks on Google Hiina poliitika, kus mehed, kelle moto on „ära ole kuri“, nõustusid Hiinast tulevaid päringuid tsenseerima. Tor võrgustik üritab inimõiguslastele ja teistele soovijatele pakkuda anonüümsust Internetis, pakkudes turvalisust ja kaitstes kasutaja füüsilist asukohta ja identiteeti, mis julgustab ka karistust kartvaid isikuid oma mõtteid välja ütlema.
Usaldus ja sõbrad
Selliseid teenuseid, kus kasutaja ei saa oma andmeid mingilgi määral peita, leidub vähe. Siin tuleb aga rääkida ka sõprade usaldamisest oma andmetega. Oletame, et Bob usaldab Hannat ja määrab ta oma sõbraks. Bobi privaatsuse seaded lubavad Hannal vaadata pilti, kus Bob on purjus ja tegemas amoraalset tegu. Laiema maailma eest on pilt peidetud. Hanna tunneb, et Bob käitus valesti, prindib pildi välja ja näitab seda Bobi ülemusele. Tulemus – Bob vallandatakse. Niisiis – lisaks maailmale tuleb muretseda ka sõprade käitumise pärast. Privaatsuse kaitsmine on saanud kollektiivseks harjutuseks. On olemas ütlus „hinda inimest tema sõprade järgi“.
Olukord kisub veelgi keerulisemaks niinimetatud sõprade võistluse pärast. Keskmiselt on inimesel umbes 150 tuttavat, kellest paarikümment võib kutsuda sõpradeks. Vaadates aga sõprade arvu erinevates sotsiaalvõrgustikes (rate.ee, facebook), võib näha, et see küünib sadadeni. Paar aastat tagasi oli populaarne kirjade saatmine täiesti võõrastele inimestele, stiilis „Lisa mind [sõbraks], lisan sind.“. Sõprade arv oleks nagu mingi populaarsusindikaator. Mida rohkem sõpru, seda populaarsem inimene. Oletades nüüd, et Bobi pilt on nähtav kõigile ta sõprade sõpradele võiks öelda, et seda näevad paartuhat inimest, millest võib omakorda järeldada, et pilt on samahästi kui avalik. Kust tõmmata piir?
„Tavaline“ kasutaja
Nõndanimetatud tavalised kasutajad moodustavad suure osa iga firma klientidest. On kujunenud ettekujutus, millised on kasutaja ootused, mis töötab ja mis mitte. Sotsiaalvõrgustikest rääkides moodustavad selle rühma enamjaolt noored. Tavakasutajat tundes ja tema käitumist uurides tehakse palju toodet puudutavaid otsuseid. Nii võiks näiteks teha muudatuse, mis teeks kõikide kasutajate lisatud pildid vaikimisi avalikuks, põhjendades seda sellega, et enamus kasutajatest teeb seda juba nagunii. Tavalise kasutaja stereotüübi põhjal saab paika panna kõik vaikeseaded.
Reputatsioon
Sotsiaalvõrgustikke kasutades usaldame teenusepakkujale paratamatult tohutus koguses tundlikku informatsiooni. Teadlikel on seda kergem teha siis, kui info saaja on hea reputatsiooniga ning kui on selgelt teada, kellel on sellele juurdepääs ning kuidas infot talletatakse, ehk siis – tähtis on info omaniku kontrolli säilitamine info üle. Näiteks annab klient oma krediitkaardi numbri üsna rahulikult tuntud firmale nagu Amazon, tundmatut ja uut väikepoodi usaldatakse aga palju vähem.
Hetkel ei ole ole võimalik postitusi massiliselt kustutada Facebook ega Twitter keskkonnas. Samuti ei saa andmeid „kaasa võtta“ ja lahkuda. Ometi usaldatakse mõlemale teenusele aina uusi andmeid, sest mõlema firma reputatsioon on nõndavõrd kõrge ning mis veelgi tähtsam: „kõik ju kasutavad seda“.
Digitaalne mina
Kõik virtuaalsed tegevused jätavad kuhugi mingisuguse jälje, olgu selleks siis serveri logifailis olev IP-aadress või nädala säiliv küpsis. Internetist leitavad avalikud infokillud saab kombineerida ning selle alusel koostada reaalsest isikust tema digitaalse minapildi. Ulmeseriaalis „Caprica“ kasutas lapsgeenius Zoe Graystone Internetis leiduvaid andmeid iseenda kohta – vaadatud filmid, meditsiinilised andmed, jututoade logifailid jms., et luua programm, mis suudaks neist andmeist kokku panna elutruu digitaalse ja aruka tehisintellekti ehk digitaalse avatari, mis käituks samamoodi kui reaalsest inimesest „vanem“. Seega anname me iga väikese infokilluga ära osakese iseendast.
Ebausalda võime, promo detsentralisatsiooni (S. Levy)
Siiani on toiminud süsteem, kus andmeid talletatakse firma kontrolli all olevates serverites ning tuuakse sealt nõudluse tekkides tarbijateni. Uudseks lähenemiseks on detsentralisatsioon Facebook-laadsetes teenustes. Viimastel aastatel on avalikuse teadlikus privaatsusest veidi tõusnud. 2010 suvel hakkasid 4 üliõpilast ehitama sotsiaalvõrgustikku Diaspora, mis annaks kasutajatele tagasi kontolli nende info üle. Diaspora eristub teistest peamiselt kahe aspektiga: kasutajad talletavad oma andmeid ise (detsentraliseeritus) ja teenuse kood on kõigile kättesaadav (avalik lähtekood). Igal kasutajal on personaalne „seeme“, mis võib paikneda suvalises serveris ning on täielikult omaniku kontrolli all. Projekt sai ootamatult suurt toetust ning on tänaseks valmis saanud esimese prototüübi. Detsentraliseeritud, personaalselt hallatav sotsiaalvõrgustik omab kindlasti palju potensiaali ning võib osutuda vägagi praktiliseks ning edukaks.
Kerge siseneda, raske lahkuda
Registreerimisvormid on petlikult lihtsad. Tuleb täita paar välja ning teha linnuke ühte üliolulisse, kuid raskesti arusaadavasse kastikesse – End User Licence Agreement. Keskkonnast lahkumine aga on palju keerulisem. Esiteks on süsteemi ehitamisel kasutatud võtteid, mis lahkumissoovi tekkimise võimalikult raskeks teevad. Kes tahaks lahkuda Facebookist, kui suurem osa tutvuskonnast kasutab seda ürituste planeerimiseks ja info jagamiseks? Hetkel kasutab Facebook-i aktiivselt rohkem kui 500 000 000 inimest. Kui oletada, et maailmas on umbes 6 881 946 521 inimest, võib öelda, et iga kolmeteistkümnes inimene külastab saiti vähemalt kord nädalas. See number oleks palju suurem, kui arvutite evulutsioon oleks toimunud paarkümmend aastat tagasi ehk hõlmaks ka tänaseid vanureid.
Teiseks ollakse lahkumisprotseduuri tutvustamisel tihti ähmane. Mõnikord pakutakse andmete kustutamise asemel konto passiivseks muutmise võimalust. Tähelepanematu kasutaja võib arvata, et konto sai kustutatud; tegelikult säilivad andmed serverites edasi.
Teenusepakkujale on tähtis kasutajate kontrollimine. Lõppkasutaja lepingus on tihti sees punktid, mis väidavad, et tegelikult omab kasutaja andmeid firma, ja et isegi ostetud teenus või kaup on tegelikult hoopis välja renditud ning firma võib selle legaalselt ühel hetkel tagasi võtta. Kahjuks peab kasutaja selle teadmise saamiseks läbi lugema ametlikus keeles kirjutatud lepingu ja sellest aru saama. Creative Commons veebilehel tuuakse välja litsentsi põhilised punktid nagu vabadus muuta ning levitada. Ka teistest litsentsidest võiks olemas olla lihtsustatud versioon, mis tarbijale tähtsamad tingimused esitleks.
Tulevikuprognoose
Sotsiaalvõrgustikud on praegu veel lapsekingades. Üheks võimalikuks tulevikusuunaks on asukohapõhine sotsialiseerimine (FourSquare) ning reaalajasündmuste kajastamine (Twitter). Telefonid muutuvad aina targemaks ja odavamaks; juba praegu on tegemist rohkem ülimalt kompakse personaalarvuti kui telefoniga. 2010 esimesel poolel kasvas mobiilsete seadmete ribalaiuse tarbimismaht 68%. Positsioneerimine on levinud massidesse. Microsoftki tutvustab oma uut toodet – Windows Phone 7 – reklaamiga, mis näitab inimesi ekstreemsetes olukordades mobiiliga suhtlemas.
Kokkuvõtteks
Tänases maailmas teeb iga mõistlik tööandja enne lepingu sõlmimist kandidaadi nimega Google otsingu. Kui esimeseks tulemuseks on Facebook profiil, mille avatariks on valitud joomapilt, on vähetõenäoline, et isik töö saab. On hämmastav, kui suures koguses tundliku informatsiooni inimesed vabatahtlikult küberavarustesse ära annavad. Kõik netizen'id (interneti kodanikud) ei pea olema süsteemiturbe eksperdid, kuid võiksid omada põhilisi teadmisi ohutusest ja privaatsusest Internetis.
Reklaamitakse kui lihtne ja kasulik on pidev võrgu kasutamine, kuid asja teist poolt tutvustatakse vähem. Naljatades on pakutud, et ehk peaks Internetile sarnaselt autojuhtimisega kohustusliku sisenemiseksami kehtestama; paraku pole see enam võimalik.
Lõpetuseks: infot ära andes tuleks seda by default pidada avalikuks, sest infol on kombeks levida ja säilida. Eriti ettevaatlik tuleb olla sotsiaalvõrgustikes ning teistes (pool)avalikes kohtades. Ükski parool pole piisavalt tugev, kui halbade kavatsustega süsteemiadministraator serveris oleva info avalikuks teeb. Inimene õpib vigadest. Jääb üle vaid loota, et esimene suur viga on piisav.
Allikad
PCWorld (01.11.2010) http://www.pcworld.com/article/208169/congress_to_facebook_over_privacy_row_we_want_answers.html
Fox News (01.11.2010) http://www.foxnews.com/scitech/2010/10/19/congress-sends-message-facebook-privacy/?test=latestnews
A brief History of Social Media (02.11.2010) http://socialmediarockstar.com/history-of-social-media
"Freedom in the Cloud“ – Eben Moglen http://www.isoc-ny.org/?p=1338
Finance 24 (31.10.2010) http://www.france24.com/en/20100728-debate-Facebook-privacy
BBC News (01.11.2010) http://news.bbc.co.uk/2/hi/7920434.stm
Sotsiaalmeediast ja privaatsusest.pptx
About The Author
Ando “David” Roots is a college student and a software developer from Kunda, Estonia. Living, working and studying in Tallinn, he hopes to get his bachelor degree from the Estonian Information Technology College on IT Systems Development. 
